Õllevaadid

Igaüks, kes on või tahab olla õllepruul, teab, et vaadis laagerdunud õlu on tervislik ja elus. Vanasti laagerdati õlut ainult puidust vaatides ja serveeriti otse neist. Aja jooksul, roostevaba terase tulekuga, jäi puidust tünn mõneks ajaks unustusse, kuid 1960. aastatel, kui sai alguse koduse õlle pruulimise revolutsioon, hakkas üha rohkem pruulikodasid laagerdama oma õlut puidust vaatides, et anda sellele kordumatu maitse ja iseloom.

Valitud puit mängib võtmerolli maitse kujundamisel, mis protsessi käigus laagerdunud õllesse imendub. Kõige sagedamini kasutatav puit on tamm, see on veekindel, kuid poorne, nii et õlu imbub vaadisse ja imab endasse osa tamme maitsetest, sellistest nagu vanilje, šokolaad või kookos. See on tammevaatides õlle laagerdamise suurim eelis. Vaatide sisemus on söestatud (ingl. k charred) ja röstitud (ingl. k toasted), see võib olla kerge, keskmise või tugeva põletusastmega. Söestamine määrab vaadilt saadava maitse tugevuse. Õlle laagerdumine võib kesta 6 kuud kuni aasta. Erinevate õllede puhul on parima maitse saavutamiseks vaja erineva kestusega vaadilaagerdust.

Õlle valmistamisel tuleb olla ettevaatlik, et pruulimisprotsessi ei satuks hapnikku. Liiga palju hapnikku alguses võib anda õllele mudase maitse. Kuid aeglane kokkupuude hapnikuga tekitab laagerdunud õlles peeneid maitseid. Tammevaadis laagerduv õlu küllastub hapnikuga aeglaselt. Hapnik imbub aeglaselt läbi poorse tamme, mis annab õllele erinevaid maitseid. Aeglane oksüdatsioon võib aidata suurendada õlle kibedust ja lasta teistel maitsenootidel esile tulla.

Vaadi puit sisaldab palju erinevaid baktereid ja looduslikke pärme, mis õlle laagerdumisel erituvad. Kuigi õlle valmistamine nõuab suuri jõupingutusi, et vältida saastumist muude bakteritega peale õllepärmi, toovad vaadis laagerdunud õllele kasu teised organismid, millega õlu kokku puutub. Laagerdumise ajal vaadis tekkiv mikrofloora võib tegelikult lisada õllele uusi maitseid ja pehmendada õlle üldist maitset. Kasutatud vaat võib samuti lisada õllele selles viimati laagerdunud maitseid, näiteks veini, viski, burbooni jne.

Üldiselt soovitatakse õlut juua võimalikult kiiresti pärast pruulimisprotsessi lõppu, sest kokkupuude hapnikuga võib õlle maitset negatiivselt muuta. Vaadis laagerdunud õlle edukus sõltub õlle tüübist. Suurema alkoholisisaldusega õlled omandavad laagerdudes tõenäolisemalt väljendusrikkama maitse. Stoutid ja porterid on õlletüübid, mida üldiselt peetakse laagerdamisprotsessiks sobivateks. Kuid need ei ole ainsad laagerdamiseks sobivad õlled. Hapu õlle laagerdumisprotsessi käigus tekivad probiootilised laktobakterid, mis annavad õllele kirbe puuviljase maitse. Populaarsust kogub ka metsikfermenteeritud õlu. See õlu võib laagerdamise ajal välisõhuga kokku puutuda. Mõnikord liigitatakse see õlu Belgiast pärit lambic’uks või ameerika metsikuks õlleks. See erineb hapukast õllest, sest õlle pruulimisprotsessis tekivad ainulaadsed pärmid.

Õllest maksimumi saamiseks proovige seda laagerdada tammevaatides ja laske esile kerkida keerukatel ja ainulaadsetel maitsetel. Laagerdumisprotsess ainult täiendab ja annab teie õllele omapära.